Soovitusi õppematerjali koostamiseks

Teksti mõistmise aluseks on sõnade mõistmine. Erinevalt ilukirjandustekstidest on õpiku tekst väga pragmaatiline, mille koostamisel tuleb silmas pidada sihtgruppi. Näiteks ohtrad võõrsõnad või liialdatud oskussõnad, mille tähendus on õpilasele võõras, takistab õpitava materjali omandamist. Teksti, mis on kirjutatud keeles sagedamini esinevate ja lühemate sõnadega, on kergem mõista. Kasutades tundmata sõnu, tuleks neid tekstis igakülgselt selgitada ja korrata. Uue sõna korduv tekstis kasutamine avab sõna uusi seoseid ning lugeja kujundab neist oma tähenduse. Oluline on kasutada täpset terminoloogiat. Enne erialase terminoloogia kasutuselevõttu tuleb sõnade tähendus mõistetavaks kirjutada. Sageli kasutatakse õppematerjali mõistete täpsustamiseks eraldiseisvat osa või peatükki. Vältida tuleks ka sõnaliialdusi ja parasiitsõnu.

Teksti mõistmist raskendavad pikad ja keerukad lausekonstruktsioonid. Lühemad laused, vähendatud kõrvallausete ja lühendite hulk ning lähestikku paigutatud seotud sõnad aitavad sõnadevahelisi seoseid paremini mõista. Kasutades lausetes rohkesti tegusõnu, seob see endaga kõik lauseliikmed, lauseosad on lühemad ja kergemini mõistetavad.

Teksti ülesehitus peab soodustama mõistmist. Õppematerjal peab jälgima kindlat struktuuri ja ülesehitust. Näiteks on soovitav anda algul tekstist ülevaade ja tuua välja põhijäreldus. Mõtetevahelist seost võib esitleda loetelu või skeemi abil. Esitluse järjekord peab vastama teema loogilisele ülesehitusele. Põhilised mõtted tuleb esile tõsta ning olulistest seostest teha üldistusi, mida võib esitada kokkuvõttena, tabelina või skeemina. Kui tekst hõlmab mitmetasemelisi üldistusi, tuleb need eraldi esile tuua. Õppematerjal võiks lõppeda kokkuvõtte või olulise mõttega.

Allikas: Mikk,J. Lihtsa keele reeglid.www.ut.ee/~jaanm/keelereeglid.htm